Eesti arvamuskultuur on viimasel ajal kuum, kui mitte üle keemas. Umbes kord nädalas hüsteeriasse minna on juba nagu tava.

Kas süüdi on meedia, mis paneb üles inimesi üht- või teistpidi närvi ajavaid lugusid? Selline süükoorma asetus oleks ebaõiglane, sest võrguväljaanded seavad kõrgemale kohale ju seda, millel me ise rohkem klõpsame.

Kui meile on tähtsad arvamused, mis on rohkem värvikad kui argumenteeritud, siis neid meile ka kõige enam näidatakse. Millestki peab meedia elama ja kui Eesti inimene ei taha ajakirjanduse eest maksta, siis peab ta leppima sellega, et tarbib reklaamiostja rahastatud meediat.

Kui me ise ajakirjanduse eest ei maksa, pole me tarbijad, vaid teenused. Viha on suur äri, näiteks USA-s Donald Trumpi eduga seostatud parempoolne veebiväljaanne Breitbart toodab üksjagu sisu, mis seisneb vasakpoolse maailmavaatega kuulsuste arvamuste avaldamises ja seda ilma ühegi toimetuse lisakommentaarita. Parempoolsele lugejale lihtsalt meeldib vasakpoolsete peale vihastada, samamoodi nagu Huffington Posti liberaalsetele lugejatele meeldib kohalike parempoolsete peale vihastada.

Me näeme, et maailm on muutunud. On viimane aeg aru saada, et meediakirjaoskus ja meedia tarbimise oskus peavad saama alguse juba koolipingist. Poliitilise kodanikuhariduse arendamiseks hakati Eestis samme astuma juba 1990. aastatel, meediahariduses oleme pigem alguses.