11 aasta eest saavutas haripunkti arutelu selle üle, kas ühe kogukonna jaoks oluline mälestusmärk peaks asuma seal, kus ta riivab teise kogukonna tundeid. Toonaste juhtide ebakompetentsuse ja valeuudiste koosmõjul kujunes tragöödia, mis siiamaani lahutab neid kogukondi.

Nüüd on tegemist mälestusmärgiga, mille olemasolu mõlemad kogukonnad teadvustavad peamiselt siis, kui loevad sellega seonduvaid uudiseid. Ei tea ma venelasi, kes viiks sinna võidupüha puhul lilli, ei tea ka eestlasi, kes sellest jalgrattaga mööda kihutades mõtleksid okupatsioonist. Tänu justiitsministri suurele suule hakkas aga kõlama küsimusi stiilis, kas Maarjamäest saab järgmine Tõnismäe.

Urmas Reinsalu on möödaminnes mänginud mõttega, et kuna Maarjamäe memoriaal ei ole muinsuskaitse all ega ole ka temale endale eriti südemalähedane, siis võiks selle lammutada. Just selle viimase Reinsalu mõtte teostumisest oleks mul väga kahju. Pealinna elanikuna olen sellele vastu, sest nagu mulle endale, on see piirkond ka paljudele linlastele lahe koht jalutamiseks, vaba aja veetmiseks.