Arutelu ette valmistades tuli mulle meelde 2006. aastal OECD riikides läbiviidud küsitlusest õpetajaameti populaarsuse kohta, kus selgus, et 15-aastastest Eesti noortest vaid 0,6% kaalus seda ametit (võrdluseks, sama vanustest noortest Soomes 3,0%, Belgias 4,7%, Poolas 6,1%). Minu intuitsioon ütleb, et tänaseks on õpetajaamet pisut populaarsem. Kohtumistel õpilastega olen vahel õpetajaks saamise soove uurinud, kuid erilist entusiasmi pole ma ka märganud. Seda enam olen ma uhke oma õpilaste üle - olen Hugo Treffneri Gümnaasiumis juhatanud nelja klassi ning kolmest esimesest klassist on üks õpilane õpetaja või tugispetsialistina oma kodukooli tagasi pöördunud.

Alles jäävad vaid pooled

Teise kriipiva näitena mõlkus peas healt kolleegilt kuuldud näide, et umbes 300 matemaatikaõpetajat on vanuselt üle kuuekümne, viimastel aastatel on lõpetajaid üksikuid, kellest enamik juba töötab. Arvuta kuidas tahad, kuid õpetajate puudus tulevikus sellest näitest paistab. Lisaks ei jää paljud õpetajad kooli tööle. MTÜ Alustavat Õpetajat Toetav Kool andmetel on koolidesse tööle tulnud noortest õpetajatest viiendal aastal alles vaid pooled. Kokkuvõtvalt on need arvud tõsiseks häirekellaks, sest kümne aasta pärast võib õpetajate põud olla tänasest kordi teravam.

Miks ikkagi pole õpetaja amet piisavalt populaarne ja miks paljud õpetajad lahkuvad koolist?