Shinzo Abe ise on poliitilise eliidi võrdkuju: endise peaministri tütrepoeg ja välisministri poeg. Ometi väljendub temas paremäärmuslik vaenulikkus akadeemikute, ajakirjanike ja intellektuaalide vastu. Abe soovib tõsta ausse Jaapani sõjaaegsed tavad ja muuta patsifistlikku põhiseadust ning teeb maha „elitaarset” peavoolumeediat. Abe üritab taastada sõjaaegset rahvuslust, millest sõjajärgset Jaapanit kujundanud 1950–60-ndate vaimueliit kaugenes. Trumpi endine nõuandja Steve Bannon on teda nimetanud Trumpi-eelseks Trumpiks.

Jaapanis Le Penide ja Wildersite puudumist ei seleta üksnes see, et paremäärmuslik populism voolab juba Jaapani valitsuse aortides. Rahulolematuseks peavad ühiskonnas olema tugevad materiaalsed ja vaimsed lõhed. Jaapan on USA-st, Indiast ning paljudest Euroopa riikidest kõvasti egalitaarsem. Kõrged maksud teevad vara pärandamise keeruliseks ja erinevalt USA mammonakultusest on jaapanlased tagasihoidlikud.

Ühiskonnas, kus inimese väärtus on tema individuaalne edu, mida sümboliseerib kuulsus ja raha, on kerge hakata häbenema selle puudumist. Halli massi kuulumine toidab häbi ja hävitab uhkuse. Populist leiab pooldajaid solvatud massist, kellele tundub, et eliit, kes on kaotanud uhkuse oma klassi, kultuuri või rassi üle, on nad reetnud.

Jaapanis pole seda veel juhtunud ja põhjus võib peituda kultuuris. Ameeriklaslikult iseenda saavutustega uhkustada pole seal lihtsalt viisakas. Inimese väärtus tuleneb tema kohast kollektiivses ettevõtmises ja professionaalsusest töös. Kaubamaja töötajatele on auasi pakkida kaupa hästi ja ka kõige vähem prestiižne töö toidab rahulolu endaga. Sellest tekib tunne, et inimene on ühiskonna osa, olgugi tagasihoidlik.

Samal ajal on Jaapani majandus üks maailma protektsionistlikumaid ja vähe globaliseerunud. Jaapani valitsus seisis vastu Reagani ja Thatcheri neoliberalismile. Töökoht on tähtsam kui selle tõhusus, sest töö annab inimesele väärikuse.

© Project Syndicate 2018

www.project-syndicate.org