Kas koju jääv sportlane peaks saama sama palju eetriaega kui see, kes hakkab kohe-kohe võitma kulda? Kas kaamera peaks favoriitidega võrdselt näitama neid, kellelt eeldame 32. kohta?

Ma loodan, et mõistate mu analoogiat. Need natuke veidrad küsimused tulevad pähe, lugedes analüütik Oleg Samorodni lugu „Poliitiline tasakaal PBK moodi: Keskerakonna ja Jüri Ratase valitsuse mõõdutundetu ülistamine." (30.01, EPL) Süüdistavale pealkirjale järgneb tõestus. Kõige rohkem sai sõna Keskerakond, aga Vabaerakond vaid korra. Siinkohal tuletan analüütikule meelde, et Vabaerakond neil valimistel ei osalenudki. Seega, millest nendega olekski valimiste eel rääkida? Sama palju kui olümpiale mitte jõudnud sportlasega.

Oluline on mõista, et Tallinna linnavõim, mida ma esindan, omab sõnaõigust vaid nende saadete suhtes, mida meie linna sündmuste alaseks teavituseks tellime. Ja sedagi vaid koostöös toimetusega. Ülejäänud otsused igapäevaste uudiste teemakäsitluse ja allikate valiku osas teeb PBK toimetus ise ja Tallinna linn siin sekkuda ei saa.

Aga tagasi meedias esindatuse teema juurde. Sotsiaaldemokraatide esindajad, mainib Samorodni, said sõna mitu korda vähem. Kuid see ei peaks olema kellelegi üllatus, et opositsioonis olles on meedia huvi oluliselt väiksem kui võimul olles. Eks minu parteikaaslased Riigikogu tasemel ole seda näinud küllaldaselt, et opositsioonis olles on valitsusega võrdset meediatähelepanu saada ülimalt keeruline. Ehk siis taas olümpiamängude keeles: tagapool lõpetajad telepilti nii kergesti ei pääse.