Ja kui ma kogemata kombel lõunanaabrite juurde satuksingi, ei oskaks ma ilmselt enesele välja valida muud kui pudeli viskit. Ja sedagi ennekõike selleks, et mitte päris tühjade kätega ära minna. Kuna ma ei joo kodus, pole mul kommet oma korterisse kastide kaupa õlut või siidrit ladustada. Mina võtan napsi ikka pidudel või kõrtsis, nii et valitsuse alkoholipoliitika pole minu elu kuidagi mõjutanud.

„Joodiku haisvast taskust ei soovi me sentigi, jäägu need põrguseeklid lätlastele kurku kinni!” Selline võiks olla valitsuse lipukiri. 

Ja ma saan aru, et kui vaesed Lõuna-Eesti poepidajad välja arvata, siis tegelikult on kõik Eesti inimesed õppinud aktsiisitõusuga hakkama saama. Alkoholitootjad veavad oma kauba Lätti ja müüvad seal, janused sõidavad samuti Lätti ja sooritavad oma sisseostud seal. Alles levis uudis, et Kihnu Virve juubeliviinad toodi kõik Lätimaalt. Väga mõistlik. Loll seadus pole tarka inimest kunagi takistada suutnud.

Ma saan aru, et valitsusel on vahel tarvis ebapopulaarseid otsuseid teha. Mart Laari esimene valitsus peamiselt selliseid tegigi ja sai muudkui sõimata, aga nüüd on meile selge, et need otsused olid hädavajalikud ja panid aluse Eesti riigi edule. Järsud muudatused olid esiotsa valusad, aga viimaks tasusid end kuhjaga ära.

Keeruline on näha, kuidas võiks alkoholiaktsiisi lakkamatu tõstmisega sama juhtuda. Raha riigieelarvesse ei laeku ja joomine ei vähene, vaid suureneb. On ime, et sotside reiting pole veel valimiskünnisest allapoole kukkunud. Kas võib juhtuda, et sellised tagasilöögid on ajutised ning aastate pärast tänatakse praegust valitsust ja ennekõike Jevgeni Ossinovskit kindlameelsuse eest? Vaevalt. Soomlaste kogemus näitas, et alkoholiralli ei peatu, kuni sel on majanduslik põhjus. Kui kuskilt on võimalik midagi odavamalt osta, siis seda sinna ka ostma minnakse.

Muidugi, mõne teise ja otseselt keskkonda ohustava plaaniga võrreldes on valitsuse tobe alkoholipoliitika nohu. Sest nagu öeldud: tootjad ja tarbijad on juba pääsetee leidnud ning ainus kahju kannataja on riik, kellel jäävad mõned miljonid teenimata. Võib-olla ongi eesmärk olla vaene, kuid see-eest aus ja mitte määrida end räpase rahaga. „Joodiku haisvast taskust ei soovi me sentigi, jäägu need põrguseeklid lätlastele kurku kinni!” Selline võiks olla valitsuse lipukiri.

Kas tekkinud olukorrast kangastub mingigi väljapääs? Jah, ikka. Üksikisiku roll on vahel ootamatult suur. Näiteks USA-s katastroofilisi tagajärgi kaasa toonud omaaegse keeluseaduse taga seisis sisuliselt üksainus inimene: fanaatiliselt alkoholi vihanud Wayne Wheeler. Tema õhutusel see seadus vastu võeti ning tagajärg oli salakõrtside vohamine ja kuritegevuse hoogne kasv. Kui Wheeler ootamatult suri, lõpetati jabur eksperiment kiiresti.

Eesti riigi huvides oleks leida ka Lätist üks Wheeleri-sugune kinnisideede all kannatav riigimees ja hakata teda salamahti toetama, nii nagu Kreml soosib Euroopas venemeelseid äärmuslasi. Kui õnnestuks Läti Wheeler võimule aidata, võiks loota, et hull kehtestab Lätis kuiva seaduse või vähemalt kergitab aktsiisid veel krõbedamaks kui Eestis.