Seda ma poliitikutega silmitsi kaitsta ei suudaks. Sellest ei muutu järgnev tähelepanek ei valeks ega rumalaks. Ta seisneb selles, et relvaloataotlejate psühhiaatrilise eksamineerimise nõue on nende asjade sarjast, mille kohta on õige öelda: asju, mille tegemisel üldse mõtet ei ole, ei ole mõtet püüda teha väga hästi!

Enne kui psühhiaater ei ole saanud 1) taotleja kohta perearstlikke tähelepanekuid (kas suuliselt või kirjalikult!), 2) jahisektsioonilt taotlejat allkirjaga heakskiitu või spordiseltsilt käenduskirja, 3) politseilt taotleja süütegude (ka juba kustutatud hoiatuste!) aegrida ja tal pole võimalust politseilt rikkumiste kohta operatiivselt täpsustavat teavet küsida, on välja kirjutatud tervisetõend, mille taotleja saab raha eest ja edastab perearstile, mitte psühhiaatriline ekspertiis, vaid kombeline posimine. („Operatiivselt“ tähendab siinkohal, et tasulise vastuvõtu vältel, otsekohe, mitte kümne päeva või kuu aja pärast.)