Üks värskemaid rünnakuobjekte on õnne võimalikkus nõukogude okupatsiooni tingimustes. Kui olid nõukaajal õnnelik, oled lihtsameelne loll. Otsa tegi lahti president Kersti Kaljulaid öeldes Luksemburgis noortele Eesti ajakirjanikele, et tal on raske mõista, kui inimesed ütlevad, et neil oli Nõukogude Eestis erakordselt helge lapsepõlv. Väljaspool kodu elati ühte elu, samas kodus teati, et kuskil oli mingi päris asi, meie oma Eesti, aga sellest ei tohi lasteaias ega koolis rääkida.

Nii see tõesti oli, sellega lihtsalt harjuti. Kes ei harjunud, läks hulluks või pandi vangi, sest lõputult õnnetu olla ei saa. Mina küll ei vaevanud oma väikest pead mõtisklustega, miks kodus käib jõuluvana, koolis aga näärivana, miks väikest Eesti lippu peideti, miks ei tohi teistele rääkida, et vanaisa igal õhtul Ameerika Häält kuulab. Nii lihtsalt pidi olema.

Gustav Adolfi Gümnaasiumi direktori Hendrik Aguri plaan tähistada Eesti Vabariigi sajandat sünnipäeva „Krasnaja strela” nimelise kontserdiga on kahtlemata jabur, nii jabur, et selle ürituse seljas saavad mitmed poliitikud liugu lasta, ennast kiita ja Agurit laita. Sellise kontserdi korraldamine teises kontekstis oleks aga igati vahva.