Rahvusvahelise kommunismikuritegude muuseumi, mida tollal soovitati muuhulgas nimetada Punase Terrori Muuseumiks, ettevalmistused on Eesti Mälu Instituudi juhtimisel ja riigi toel alanud. Selge on see, et mida rohkem erinevaid ja selgeid kasutusvisioone Patareile pakutakse, seda suurem on lootus lagunev hoone päästa ja see avalikkusele avada. Muuseum oleks vaid osa Patarei uuest elust. Kuid siinkohal võib siiski tekkida küsimus, et kui me tahame olla tulevikkuvaatavad, siis milleks on meile vaja veel üht minevikule keskenduvat muuseumi?

Ajastul, mil teadmiste omandamine on asendunud pealiskaudse teabe üliküllusega, lugemine klikkimisega ja kirjutamine laikimisega, võib kommunismikuritegude muuseum kõlada lausa keskaegse jäänukina. Kas poleks Eesti imidžile mitte parem, kui Tallinna sadama poole seilavaid kruiisituriste tervitab kaldal läikiv e-imedemaa, selmet vanglakompleks mahalaskmiskambritega? Tehnoloogilised moekad ajaveetmislahendused tulevad ja asenduvad üha uutega ning tark oskab neid kasutada enda hüvanguks, kuid omandatud teadmised on ajatud. Metsas tviitimine on üürike võlu, mis aga Eesti Nokiaks väga ei kvalifitseeru. Meil on maailmale midagi veel palju väärtuslikumat anda, s.o meie mitmetahulised kogemused, läbielamised ja ennekõike neist õpitu, sest seda ei tohi kaotada ka Eesti enda pealekasvav põlvkond.