Tehase algatusgrupp on loonud mulje, nagu kaalutaks tehase arvukaid võimalikke asukohti, et keerukas analüüs lõpuks sobivaima kätte näitaks. Seega räägiti mõnda aega Suur-Emajõe jõgikonna kõrval ka Pärnu jõe alamjooksust ja Narva jõe jõgikonnast. Emajõgi tunduvat juba praegu algatusgrupile tõenäolisema asukohana, sest seal on tehasele tarvilikku vett rohkem. Ma ennustan, et selle valiku taga oli vähemalt sama oluline majandusargument – tehas ei taha hakata puidu pärast võistlema Pärnu ja Sillamäe sadamate väravahindadega ja loodab, et saab Lõuna-Eestist puu kätte väiksema konkurentsiga ehk odavamalt.

Tehase rajamisega seotud keskkonnaaspektidest teeb mulle kõige rohkem muret metsadele avaldatav surve ja Emajõe veekvaliteedi tulevik. Tehase algatusrühm on kaua üritanud tõestada, et nende tegevus ei saa kaasa tuua raiemahu suurendamise vajadust ja puitu jätkuks kõigile. Eestis on tasahilju, aga süstemaatiliselt puuraiumisreegleid lihtsustatud – küll suuremaid lanke lubades, küll raievanust alandades või kaitsealadel julgemat raiet võimaldades. Selle taga on puidutööstuste samasugune vaikne, aga süstemaatiline surve otsustajatele – et saekaatritesse ja tehnikasse tehtud hiiglaslikud investeeringud paremini ära tasuksid, tahetakse lihtsamat ligipääsu ressursile, metsale. Ja lahjendatud reeglistik on kahtlemata üks lihtsama ligipääsu looja.

Poliitiline surve

Ükski puidurafineerimistehase algatusrühma tellitav keskkonna- või tasuvusuuring ei suuda praegu välistada olukorda, kus hüpoteetilise tehasega läheb midagi viltu ja hiiglaslike laenude all ägavad omanikud panevad üksi või koos võlausaldajatega otsustajad valiku ette: oleme sunnitud poe kinni panema ja sajad töölised lahti laskma, kui te ei lihtsusta nt puidule juurdepääsu või ei alanda vee- või õhusaastetasusid. Arvata võib, et miljard eurot investeerinu muresid kuulatakse siiralt ja tähelepanelikult.