Enne sellise liidu tegutsema hakkamist esindas patsiente patsientide esindusühing, millel olid isegi esindused mitmes maakonnas ning tegelesid otseses mõttes inimeste esindamisega. Patsiente võtsid vastu nõustajad, kes esindasid neid ka konfliktjuhtumitus raviasutuste vastu kuni kohtuni välja. Tol ajal rahastas patsientide esindusühingut riik.

Kuna see esindusühing hakkas kritiseerima riigi poliitikat, siis rahastus vähenes ja seejärel kuivas täiesti kokku ning alles jäi ainult telefoniliin. Tekib küsimus, miks meie demokraatlikus riigis ei tohtinud teha tervishoius olevate probleemide suhtes mitte mingisugust kriitikat?

Hiljuti tekkis  minu tutvusringkonnas ühel haigel probleem. Ta ei olnud tükil ajal külastanud oma perearsti ja siis, kui tekkis tõsine tervisehäire hakkas ta otsima oma perearsti. Tuli välja, et perearst sünnitas lapse ja oli oma lapse hoolduspuhkusel. Keegi ei osanud patsiendile ära seletada, kes on tema perearst. Siis tekkis vajadus saada suunamine eriarsti juurde ja see oli juba täielik kadalipp.

Tekkis küsimus, kuhu see patsient võiks pöörduda sellise probleemiga? Kui oleks olemas Eesti Vabariigi poolt finantseeritud patsientide nõukoda, oleks patsiendil lihtne abi ja toetust saada.