Kas 16 000 vaatajat on neti otseülekandes vähe või palju? Sõltub ilmselt, mida üle kantakse. Eesti vahvaimate sportlaste sooritused koguksid küllap suurema arvu kui päevakajaline poliitikadebatt. Aga piinamine, vägistamine, mõrv?

16 000 on näiteks vaatajanumber, mida pidas liiga väikseks üks Chicago nooruk neist neljast, kes tegid umbes aasta eest Facebook Live’i vahendusel otseülekande vaimse puudega teismelise piinamisest. Noormees väljendas oma rahulolematust ja kurtis kehva huvi sealsamas, otse kaamerasse.

Eilne „Pealtnägija” rääkis aga loo täitsa tavalistest noortest, kelles – nii esmapilgul tundub – on midagi nii viltu läinud, et enda toime pandud kuritegusid soovitakse jagada ka teistega. Niisuguste jagamiste taga on teadmine, et vaadatakse ja keegi ei mõista hukka ega kutsu politseid.

Ehk aga ei peakski šokeeritud olema? Tegemist pole muu kui inimkäitumise seaduspäraga, mille sotsiaalmeedia võimalused on lihtsalt eriti jõhkraks hoolimatuseks tempinud.

Täiesti loogiline käitumine

Selles, et jõhkratest isikuvastastest kuritegudest otseülekandeid tehakse, pole maailma mastaabis midagi eriti uut ega üllatavat. Appi minemise asemel filmitakse teistega juhtuvaid õnnetusi või alandavaid olukordi Eestiski, et siis materjali muu ilmaga jagada. See kõik on omal kohutaval moel täiesti loogiline ja pole kindlasti iseloomulik ainult n-ö hukka läinud noorsoole. Me kõik oleme sellised, mõned lihtsalt veedavad netis rohkem aega kui teised.