Eestis eksisteerib kaks häälekat koolkonda, kes näiliselt asuvad eri poolustel, kuid sisuliselt täiendavad üksteist retoorikaga, mille kohaselt just Eesti peab pingutama kahepoolsete suhete parandamise nimel. Esimest koolkonda iseloomustab selgelt venekeelne taust. Selle koolkonna esindajad näevad süüd Eesti riigil, mistõttu peab nende arvates just Eesti olema see, kes peab naba paigast nihutades üritama Venemaa ees lipitseda.

Teise koolkonna moodustavad lihtsameelsed liberaalidest eestlastest poliitikud, kes siiralt usuvadki, et Eesti huvides on mitte ärritada naabrit ja selle tulemusel jätta siseriiklikult olulised sammud astumata. Siin pean ma eelkõige silmas Eesti-Vene piirilepingu pooldajaid, kelle arvates üks paberitükk peaks suurendama julgeolekut, hoolimata tõigast, et sellega kingitakse ära siiani okupeeritud alad Petserimaal ja Narva-tagune Jaanilinn. Küsimus ei ole ainult maa-alades, vaid iseseisva riigi väärikuses hoida ja kaitsta seda, mis talle kuulub.