Fakt on, et suur osa tsivilisatsiooni toimimise jaoks vajalike globaalseid ressursse - taastumatud energiaallikad, bioloogiline mitmekesisus, põllumajanduseks kõlbulik maa ja palju muud - kahanevad äärmiselt muret tekitava kiirusega, samal ajal inimeste arv maailmas kasvab. Fakt on ka, et kuigi paljude rahvaste sündivus ületab Eesti oma, on eestlase keskkonnajalajälg suurem. Me tarbime rohkem maailma ressursse ja reostame rohkem keskkonda. See ei ole väärtushinnang eestlastele, see on vaid tõsiasi.
See ei tähenda minu meelest, et eestlased, alla taastootmismäära iibega väikerahvas, peaks loobuma laste saamisest. See ei tähenda, et eesti lapsevanemad peaks ennast halvasti tundma, kuna neil on lapsed. Küll aga tähendab see, et meie seas elab ka inimesi, kes isiklikult ei taha moraalsetel põhjustel lapsi saada. Ei tasu arvata, et nad seepärast teistel lastesaamist keelata tahaks. Need inimesed ei ründa oma eksistentsiga teiste valikut lapsi saada, aga nad ise ja isiklikult ei nõustu maailma rahvaarvu tõstma.