Kindlasti ei toeta ma ka mõtet, mis vahepeal Euroopa Liidu toetustega seoses pinnale ujus: et jagaks Eesti kaheks, siis saaks maapiirkondadesse rohkem toetusraha Harjumaa arvelt. Reaalsus on see, et üle 60% Eesti SKP-st tuleb Harjumaalt ja iga siia õigesti investeeritud euro suurendab märgatavalt meie võimet toetada Eesti vaesemaid piirkondi.

Aga ma ei arva, et peaks kuidagi jõuliselt sundima inimesi Tallinnasse kogunema, milline mulje Jostovi ettepanekust „Teeme Tallinnast linnriigi” võib jääda. Suurtes süsteemides on igal nähtusel oma roll, mille vägivaldsel ümberkujundamisel peab arvestama, et kogu süsteem liigub uude paradigmasse. Tühjenevaid maapiirkondi hiljem taasasustada on tunduvalt kallim, kui olukorda jooksvalt tasakaalus hoida.

Tallinna jõulise eelistamisega kaasneksid soovimatud nähtused, nagu näiteks kuritegevuse kasv linnas ja julgeolekurisk piirialade tühjenemisest.

Tallinna jõulise eelistamisega kaasneksid soovimatud nähtused, nagu näiteks kuritegevuse kasv linnas ja julgeolekurisk piirialade tühjenemisest. Samuti tuleb arvestada lihtsat tõsiasja, et praegu ei saa paljud endale elukohta Tallinnas lihtsalt hinna tõttu lubada, aga näiteks 100 km kaugusel Türil on see taskukohane. Samuti arvan, et Tallinna kõrval on maailmakaardil kindlasti koht Tartul ülikoolilinnana ja ehk veel mõnel väikelinnal.

Tasakaalustatud areng suurte linnaliste piirkondade kõrval on selgelt võimalik, kui omavalitsus on piisavalt suur ning hajaasustuse suhe tiheasustusse on mõistlikus proportsioonis.

Kokkuvõttes: ma ei vaimustu äärmusse kalduvast ja kohati iseendale vastu rääkivast linnastumise propageerimisest, aga nõustun sellega, et vägivaldselt vastu linnastumise trende ujuda pole ka mõistlik.