„Viimasel ajal kõneleb meedia lakkamatult depressioonist,” arutles minu vastas istuv psühhiaater. „Jah, ja selle diagnoosi inimestele pähe määrimine on läinud minu arvates liiale,” vastasin talle. „Iga kriis ei ole veel depressioon.”

See ei olnud mingi intervjuu, vaid ma olin patsiendina vastuvõtul. Tunneme teineteist juba läinud kümnendi algusest ja räägime muustki kui üksnes minu raviskeemist. Minul diagnoositi depressioon esimest korda 1996. aastal ja toona ma isegi ei teadnud, mida see endast kujutab. Mu lähedased õppisid neid paari-kolme aasta tagant ilmnevaid sümptomeid ära tundma ja saatsid mu ise arsti juurde. Üritasin tablettide söömise alustamisega venitada nii kaua kui võimalik, sest ravikuur muutis mu mõneks ajaks üsna empaatiavaeseks ja iseendasse süvenenuks, negatiivsed emotsioonid miilasid hinges edasi, aga talutavas formaadis. See-eest taastus töövõime, ehkki samal ajal olid ka positiivsed tunded kängitsetud. Ma tegin ravikuurid kuulekalt läbi, sest alles pärast nende lõppu olin taas see inimene, kes mulle meeldib.