Samal ajal kui poliitikutel alles hakkas tekkima uue venekeelse telekanali loomise idee, töötasin mina uudistesaate „Aktuaalne kaamera“ venekeelses toimetuses. Mäletan, kuidas arutlusel olid erinevad variandid – alates Balti riikide ühtse kanali loomisest kuni eraldiseisva rahvusringhäälingu (ERR) baasil kanali loomiseni.

Ei ole kellegi jaoks saladuseks, et kõigele sellele eelnes järjekordne ebastabiilne olukord maailmas, täpsemalt vene-ukraina konflikt ning sellele järgnev Krimmi annekteerimine. Kui minna ajas veel mõned aastad tagasi, siis võime meenutada, kuidas pärast pronksiööd ühiskonna- ja poliitikategelased mõistsid äkitselt, et Eesti venekeelne elanikkond viibib vene meediaruumis ning riigis toimuvast saab teada kremlimeelsete saadete vahendusel, mida kantakse Eestis suurel hulgal üle. Seepeale sai selgeks, et on lubamatu lasta korduda 2007. aasta aprillirahutustel ning otsustati tarvitusele võtta vastumeetmeid: väga lühikese ajaga leidis valitsus vahendid ning käivitas ERR-i baasil venekeelse uudisteportaali ning veidi aega hiljem hakkas tööle kanal ETV2, kuhu suunati uudistesaade „Aktuaalne kaamera“.