Ma ei arva, et teadus saaks sügiseta elada. Kuid me ei saa siia ka ehitada uut Euroopa lõunaobservatooriumit ega Aafrika keskosa igavest suve, sest me ei ole suutelised keerama põhjapoolkera pilvisust lõunapoolkera omaks ja juhtima Emajõge Punasesse merre. Sügis Eesti teaduses – see on ennekõike küsimus sellest, mis sünnib kevadel. Ent kevadel ei saa lõigata seda, mis on jäänud sügisel külvamata. Saja aasta pärast on tehnoloogiline reaalsus plasmafüüsika. Kui me selle sisse ostaksime, siis kelle raha eest ja kust see raha võetaks? Kas karaski küpsetamisest?

Teaduslikus tunnetuses on palju punkte, kus teaduse sisseostmine võib olla väga ajutine lahendus. Eesti vana kirjakeele uurimist me Ameerikast ei osta. See kaup jääb siia ja selle vead tuleb parandada tootja juures. Tartu ülikooli vana eesti kirjakeele uurijad on avaldanud kümmekond väga hinnatavat sõnaraamatut. Mõnda neist hakati ette valmistama isegi üle 90 aasta tagasi. Uuema kirjakeele sõnastike korral annab aga valusasti tunda see, et need ei noteeri sõna, näiteks „rapsi” esmakordset esinemust. Ent siia me Saksamaalt tänapäeva eesti keele leksikolooge ei too. Rapsi hakati Eestis kasvatama enam-vähem 30 aastat tagasi, söödagaleegat ehk ida-kitsehernest vähemasti kümmekond aastat varem. Muidugi pikendanuks sellekohane andmestikukontroll ja süstemaatika sõnaraamatute valmimist mitme inimpõlve jagu. Võib-olla toimisidki meie leksikograafid sõnaraamatutega rutates õigesti. Kuid mida on meil parandada plasmafüüsikas?