Pole vist vale öelda, et inimene on tulevikule mõtlev olend. Sellest tuleneva järeldusega, et meil pole ei üksikinimeste ega riigina tervikuna tulevikustsenaariumite koostamisest pääsu.

Meenutades aastatetagust minevikku, polnud taoliste, mingis mõttes isegi lunastuslike unelmasoovide sõnalise vormistamisega erilisi probleeme. Selleks piisas (meist enamikule) Euroopa Liidu ja NATO mainimisest. Need olid tõesti teetähised, milleni jõudmine on meie piiririigi staatust arvestades ja Eesti tulevikueksistentsi silmas pidades ülioluline.

Ammu öeldut üle korrates pole tsivilisatsioonide piiril võimalik vastassuunalistest tungidest puutumata jääda. Küsimus on vaid selles, kas kasutada avanenud unikaalset võimalust oma tahtmist mööda või anda otsustusõigus teiste kätesse.

Selles aga, millisel viisil ja mahus mõjutab olevik minevikunägemusi, võib raskusteta veenduda kasvõi tänaseid ja paarikümne aasta taguseid ajalooõpikuid võrreldes, veendumaks, kuivõrd erinev on nende sisu.

Ajas muutuv ajalugu

Seda mõtteliselt tagantjärele tehes tuleb meelde hiljuti kuuldud anekdootlik lugu, kuidas sügaval nõukogude ajal, olles ära kuulanud üliõpilase vastuse aines „partei ajalugu”, tundis rahulolematu dotsendist õppejõud huvi, millisest õpikust on tudeng oma vildakad teadmised ammutanud. Saades vastuseks, et 1961. aastal trükivalgust näinud raamatust, teatas küsija veendunult, et see on vananenud. Tudengi vastuväite, et ajalugu ei saa ju kuidagi vananeda, lükkas ta ümber argumendiga: partei ajalugu on teadus ja teadus peabki arenedes uuenema.

Tuleviku ennustamisega on ilmselt sama lugu. Ka see tegevus kipub olema olevikust põhjustatud „teadus”. Võib-olla ainult erinevusega, et tuleviku ennustamine on mineviku kirjeldamisest mõnevõrra vähem ideoloogilistest kaalutlustest mõjutatud.