Ei ole kahtlust, et pensionid saavad eelolevatel valimistel üheks põhiteemaks. Seda on need ka varasemalt olnud. 2014. aastal elas suhtelises vaesuses 35,8 protsenti eakatest, 2015. aastal oli vastav number 40,2 protsenti ja 2016. aastal 41,8 protsenti. Seega trend on selgelt negatiivne.
Pensionitest ei räägita ainult poliitilistes debattides, vaid ka tavaliste lihtsate inimeste seas – bussiga tööle sõites, saunas olles või telefonivestluses vanavanematega. Miks on see nii? Eakad lihtsalt on täna ebamõistlikult täbaras olukorras ja kellelegi ei saa pahaks panna ootust paremale elule.

Pensionitõusust rääkimine ei ole tabu

Kas ühiskonda (sh madala toimetulekuga inimesi) puudutavate teemade lahkamine on vale? Üldiselt räägitakse Eesti ühiskonnas ja poliitikas probleemivabalt nii maksudest, tööhõivest kui ka samasooliste kooselust. Öeldakse, et poliitikas tabusid teemasid ei ole. Igaüks võib oma teema lauale tuua ja sellest rääkida. Ka Reformierakonnal on see võimalus, sealhulgas Kaja Kallasel.

Me ei saa ühtegi teemat laualt minema lüüa lihtsalt selle pärast, et teema tundub kellegi jaoks „küüniline“. Kuidas head mõtted ikka tekivad kui mitte läbi ajurünnaku. Ja ajurünnakus ei kritiseerita. Kui Andrus Ansip mõned valimised tagasi kuulutas, et „Viime Eesti viie Euroopa riigi hulka“, ei pidanud Kaja Kallas seda populistlikuks või küüniliseks. Kuigi tegemist on vähemalt sama keerulise, kui mitte keerulisema ülesandega kui 60-eurone pensionitõus.