Sotsiaaldemokraate, IRL-i ja Vabaerakonda on mõistlik käsitleda koos, sest nad tegutsevad samas turunišis ja neil on üllatavalt sarnased probleemid. Nende valijateks on need umbes 25 protsenti inimestest, kelle jaoks Keskerakond on liiga populistlik, EKRE liiga vulgaarne ja kes mingil põhjusel ei soovi toetada ka Reformierakonda. Nad on peavooluvalijad, kes tahaksid toetada normaalset peavooluerakonda, mis suudaks ühelt poolt Reformierakonda tasakaalustada, aga ka olla Reformierakonnale heaks partneriks valitsuses.

Kahjuks ei taha ükski neist kolmest erakonnast käituda nagu normaalne peavooluerakond, vaid neid kõiki iseloomustab suvaline tõmblemine. Üks uuring teise järel näitab, et Eesti valija on ülekaalukalt konservatiivne, see tähendab alalhoidlik, ettevaatlik. See valija armastab stabiilsust.

Sotsiaaldemokraadid, IRL ja Vabaerakond aga mingit sellist stabiilsust oma valijatele ei paku. Üksteise järel mõtlevad poliitikud välja uusi algatusi, et need seejärel ära unustada. Need poliitikud on isekeskis jõudnud järeldusele, et valijad ootavad neilt "uusi algatusi", "90. stiilis julgeid reforme" ja "seisakumurdmist".

Uusi ideesid proovitakse üha uuesti ja uuesti. Kui ikka reiting ei tõuse, istub Urmas Reinsalu/Jevgeni Ossinovski/Artur Talvik/Helir-Valdor Seeder maha, võtab kaks kohvi/viis õlut ja mõtleb välja uue "kavala plaani". Seda plaani põhjalikult läbi ei mõelda, tihti ei arutata seda läbi isegi mitte erakonna juhatuses, vaid kohe paisatakse see avalikkuse ette. Veel hullem, vahel hakatakse seda kohe ellu viima, kui "kavala plaani" autor juhtub olema ametisolev minister.

Usk, et nende erakond vajab just "dünaamilisi" algatusi, on mõjutanud ka seda, milliseid esimehi need parteid valivad. Tasakaalukate peavoolupoliitikute asemel on nad kõik otsinud "jõulisi" ja "karismaatilisi" tüüpe ja on seega saanud tormi ja tungi täis Ossinovski, mitme ebatavalise seisukohaga Seederi ja Talviku, kes räägib mida iganes, et meediasse saada. Tulemuseks on erakonnajuhid, kelle iga esinemine meedias pigem langetab nende erakondade toetust.

Eriti märkimisväärne on sotside hiigellangus. Umbes aastal 2014, kui nad olid oma toetuse sotsiaalmajanduslike teemadega tõstnud üle 20 protsendi, otsustasid nad hakata kaasama venekeelseid valijaid ja toetama kooseluseadust. Selle asemel, et teha edasi seda, milles nad olid head, hakkasid nad seiklema ja said riigikogu valimistel vaid 15 kohta.

Sellest õppimise asemel valisid sotsid erakonnajuhiks Ossinovski, kelle ajal tõeline möll alles algas. Kooseluseadus, pagulased, loomaõiguslased, feministid - polnud ühtegi kultuurisõja rinnet, kuhu sotsid poleks Ossinovski juhtimisel tormanud. Mida nad ei taibanud, oli, et iga selline uus teema tekitas uue lõhe nii ühiskonda kui SDE valijaskonda. Mida enam tõstis Ossinovski kultuurisõja teemasid esile, seda enam avastas mingi hulk sotside valijaid, et nende vaated ei kattu enam partei vaadetega ja nad jalutasid minema. Alkoholiaktsiisist ei tasu rääkidagi, sellest eksperimendist on piisavalt räägitud.

Palju parem pole olukord ka IRL-is, kus Seederi isiklik kinnisidee lammutada II pensionisammas on kujunemas erakonna seisukohaks, kuigi enamus inimesi parteis seda ei toeta. Jällegi on see üks teema, kus "julge algatus" lööb erakonna toetajaskonna pooleks ja II samba pooldajad lahkuvad pettunult.

Ja siis on veel Talvik, kes käitub nagu halb stand-up koomik ja räägib kõike, mis sülg suhu toob.

"Julgete algatuste" zombiideest halvatud SDE, IRL-i ja Vabaerakonna poliitikud ei mõista, et Eesti on vananev ühiskond, kus keskmine valija on eakam kui Jüri Ratas või Kaja Kallas ja kus 90. alguse võitjate põlvkond on jõudnud juba 50. juubelini. Need inimesed ei taha mingit riigireformi ega seda, et Seeder nende tulevase pensioni ära retsiks. Need inimesed tahavad sooja vanni aromaatse vahuga ja sinna kõrvale pudeli mõnusat jooki, kus on sees ka väike kraad. Eesti on väsinud inimeste riik.

Sama nakkus on tabamas Kaja Kallast, kes on välja tulnud toore ideega eraravikindlustusest. Sellised ideed saavad vaid langetada erakonna reitingut.

Eestis valivad riigikogu samad inimesed, kes tahavad telekast 37. korda vaadata Politseiakadeemiat ja Hercule Poirot'd. Need inimesed tahavad ka neljandat, viiendat ja kuuendat korda kuulda, et kui nad Reformierakonda ei vali, tuleb võimule Putin. IRL, sotsid ja Vabaerakond peavad meelde tuletama, mida tegid nad viimati, kui nad populaarsed olid ja seejärel seda lõputult uuesti tegema.