Ma tunnen väga kaasa inimestele, kes on jätnud oma elu või tervise sõjalistel välismissioonidel, ja eriti nende lähedastele. Samuti väärib tunnustust valmisolek oma kodumaa eest seista. Ometi tõrgub mu käsi selle päeva puhul sinilillemärki rinda pistmast. Miks? Leian, et annan nii heakskiidu maailmakorrale, kus on liigselt au sees tugevama õigus, vägivald ja relvad. Jah, praegu oleme me tugevama poolel ning kasulik on temaga häid suhteid hoida, kuid kui kaugele oleme valmis Donald Trumpile meeldimiseks minema? Kunagine küsitavate tõendite alusel Iraaki minemine võiks olla piisav häirekell.

Seega, kuigi ma tunnen kaasa veteranidele (kui süsteemi ohvritele), taunin seda, kuidas üha enam imbub me igapäevaellu militariseeritud julgeolukäsitlus.