Multifilmitegelane Homer Simpson jääb peaaegu igas osas oma kehakaalugahätta. Tema lastele ebaterve eluviis nähtavat mõju ei avalda, kuni ühel päeval tuuakse koolimajja rämpstoiduautomaadid…

Ameeriklaste tüsedus on üks levinud stereotüüpe, mis lubab nõukogude ajast tulnud inimestel end teinekord paremini tunda. Olgu meie tervisenäitajatega, kuidas on, vähemalt pole me paksud nagu heast elust kosunud eakaaslased lääneriikides! Eks igaüks ürita elu kuidagi petta.

Tüsedusega aitaks võidelda seegi, kui toiduainete tootjad ja müüjad kauba tervislikkust selgelt märgistaksid.

Ent tervise arengu instituudi äsja avaldatud uuring näitab, et parastamiseks pole enam ammu põhjust. Ülekaaluline või suisa rasvunud on iga neljas 1. klassi õpilane. Muu maailma trendide järgi võib öelda, et see probleem vilistab ja karjub tulles.

Liigne kehakaal pole põrmugi väiksem tervisemure kui näiteks alkoholism. Näiteks ülekaalu põhjustatav diabeet tapab maailmas rohkem inimesi kui aids, tuberkuloos ja malaaria kokku. Seega oleks lihtne öelda, et midagi tuleks piirata või maksustada.

Paraku on lihtsatel lahendustel päriselus harva mõju. Inimeste tervisekäitumisest läheb suurem osa määratluse alla „nurjatu probleem”: ehkki probleemi ennast pole raske iseloomustada, pole üht kindlat hooba sellega võitlemiseks. Näiteks on väga palju ülekaalulisust paradoksaalsel kombel riikides, kus suur hulk elanikkonnast elab näljasurma piiril. Jõukate riikide (nagu Eesti) edukamad elanikud on pigem paremas vormis kui nende vaesemad kaasmaalased. Kui tulla alguses toodud multifilminäite juurde, siis Bart Simpson sattus pärast kommiautomaadi orjusse langemist haiglasse, aga tema klassikaaslasi rämpstoit ei mõjutanud.

Toit saadab meid emaüsast saadik ning on vanema ja lapse vahel üks suuremaid sidemeid. Toiduga antakse edasi armastust, aga ka kombeid, mis on pärit hoopis teistest ajastutest (lauast ei tõuse enne, kui kõik on söödud!). Kui vanemad toituvad ebatervislikult, võib oodata sama laste puhul.

Aga ühiskondlikke hoiakuid saab muuta. Hea eeskuju pakub paljudes maades kasutatav valgusfoorisüsteem, kus poed hindavad müügil oleva toidu tervislikkust kleebistega punasest roheliseni. Arusaadav, et vabatahtliku märgistuse korral ei taha keegi omale punast, kuid roheline võiks olla omaette müügiargument.

Siis tulevad võrrandisse veel liikumine, stress, sissetulek, üldine suhtumine ja müriaad tegureid, mis muudavadki tüsedusega võitlemise üheks 21. sajandi nurjatumaks proovikiviks. Tervisliku toidu märgistamine oleks konkreetne ja selge samm, millest alustada.