Küll aga on 2007. aastal kogetud vastuolu Eesti sisekliimale jätkuvalt kahjulik. Tänuväärne on püüd leida konsensust vähemalt Teise maailmasõja kui inimliku tragöödia ühiseks mälestamiseks vabaduse ja rahu hoidmise nimel Euroopas. Laiem konsensus ei ole veel võimalik.

Võidupäeva kangelaslikkuse ja traagilisusega segatud rõõmu aura on tugev. Miks ei kiputa võtma omaks fakti, et selle taga on Nõukogude Liidu enda 1989. aastal hukkamõistetud Molotovi-Ribbentropi pakt, millega jagati Euroopa mõjusfäärideks, päästeti valla Teine maailmasõda ning rahumeelse Eesti riikluse häving ja massirepressioonid?

Oma tausta tõttu olen seda liigagi hästi läbitunnetanud.