Suurepärase õpetaja arhetüüpe me teame. Kelle jaoks on see õpetaja Maurus, kellele õpetaja Laur. Hämmastav, et niisuguseid peaaegu imeinimesi on meie ümber päris palju. Eilne Eesti Päevaleht kirjutas sellest, millise magnetina tõmbab pedagoogiks pürgijaid programm „Noored kooli”.

Õpetajaks tullakse, kui tuntakse, et amet on väärtustatud. Jäme ots on siin kohalike omavalitsuste käes.

Teisalt kuuleme peaaegu iga päev, et koolides ei jätku pedagooge ja praegustestki läheb enamik varsti pensionile. Peaaegu igal koolijuhil on rääkida oma lugu, kuidas ta on üritanud meeleheitlikult täita vakantseks jäänud õpetajakohta. Tihti on see tulutult lõppenud. Vahel polegi viimaks paremat valikut kui piltlikult öeldes panna kirjandusõpetaja ka geograafiat andma – palju lugenud inimene, küll hakkama saab.

Miski nende kääride puhul ei klapi. Muidugi, „Noored kooli” on pigem tordil olev kirss kui reaalne vastus haridussüsteemi puudustele. Sel aastal alustab selle raames õpetajakoolitust 33 inimest, samal ajal kui Eesti õpetajakohtade hulk ulatub 12 000-ni. Kuidagi peab tagama selle, et avangardi vaimustus nakataks teisigi.

Siin saaksid palju ära teha nii kohalikud omavalitsused kui ka koolijuhid. Pedagoogiamet on liialdusteta üks raskemaid. Paljusid jahmatab eriti esimeste aastate töökoormus, kuniks rutiin on sisse töötamata. Ent nõuded eeldavad ikka väga suurt tahtmist just õpetajaks saada: magistrikraad pluss õpetajakoolitus.

Seda kompenseerib miinimumtasu 1150 eurot kuus, mis balansseerib napilt Eesti keskmisel. Ent kohalik omavalitsus saab anda miinimumile nii palju lisa, kui soovib. Kui mõni vald otsustab, et neile on haridus prioriteetne, võib raha jaotades vastavad valikud teha. Möödunud aasta esialgsed andmed näitavadki üsna suurt palgavahet: Harjumaa 1359 eurost Hiiumaa 1142-ni. Tõsi, mida väiksem on maakonna keskmine sissetulek, seda eredamalt paistab silma õpetaja elukutse (Hiiumaa keskmine palk oli mullu kõigest 883, Harjumaal aga 1353).

Ka koolijuhid saavad tööd paremini organiseerida. Paradoksaalsel kombel ei kinnita arvud iseenesest õpetajate puudust: 12 000 kohal töötab 15 000 pedagoogi. See tuleb osakoormuse arvel ja hoiab madalal ka palku. On see tingimata mõistlik?

Huvitavana väärivad esiletoomist ka käärid õpetaja enesehinnangu ja ühiskondliku kuvandi vahel. TALIS-e 2013. aasta uuring näitab, et ainult 14% õpetajaid peab õpetajaametit ühiskonnas väärtustatuks. Siinkohal tuleb pöörduda kohaliku omavalitsuse poole: mida olete oma vallas õpetajate väärtustamiseks teinud? Järgmine ring on valija käes: kas teile vastus meeldis?