Ülekaaluline olla pole meeldiv. Tean seda omast käest, sest ülikooli minnes oli mu kehamassiindeks 26 juures, mida defineeritakse kui ülekaalulisust. Arv polnudki kõige hullem, aga tunne oli üpriski kohutav. Enesekindlus oli nullilähedane ja keha nõrk.

Sõin enda meelest enam-vähem õigesti, kuid kaalu tuli pidevalt juurde. Kui püüdsin alla võtta, siis kujutasin ette, et tuleb süüa palju juur- ja puuvilju ning „olla tervislik”. Pärast kaks nädalat tervislikult toitumist andsin alla ja niimoodi see ring kordus. Ise ei saanud ka täpselt aru, mida tähendab tervislik. Küllap ei oska enamik selle sõna kasutajaid tegelikult seda defineerida.

Lõpuks sain abi kuskilt kulturismifoorumist, kus räägiti sellisest maagilisest asjast nagu kilokalor. Et inimene vajab päevas teatud hulka kaloreid ja kui sa seda ületad, siis võtad kaalus juurde. Ja vastupidi, kui oled defitsiidis, siis võtad alla. Hakkasin kaloreid lugema ja mõne kuu pärast olin üheksa kilo kergem ja tundsin, nagu oleksin saanud mingi saladuse jälile.

Elementaarne arusaam

Kalorite lugemisest kulturismifoorumist teada saada on sama hea kui minna katkise autoga mehaaniku juurde ja kuulda temalt, et kapoti all on selline asi nagu mootor. Miks me niisuguseid baasteadmisi varem ei õpi?

Tõsiasi on, et enamjaolt räägitakse toitumise puhul millestki abstraktsest. Sõnad, mis meie toitumismaailma kummitavad, on pehmelt öeldes mittemidagiütlevad. Inimestel soovitatakse talitada tervislikult. Räägitakse asjadest nagu fitness. Öeldakse, et kiirtoit on halb ja juurviljad on head. Oleme liigitanud asjad kategooriatesse: ebatervislik ja tervislik, halb ja hea, keemiline ja looduslik.