See on omamoodi artistlik žongleerimine, kus sõnum ise kannab endas sellesama sõnumi antipoodi ja terviktekstist  kujuneb omapärane mõttelennuline hüperbool. Umbes nii on kirjanduskriitikud hinnanud Juhan Viidngu (pseudonüüm Jüri Üdi) luulet.