Kui Venemaa meediavaldusfirma RBK juhtkond 2016. aasta juunis välja vahetati, mõistsid kõik, et seda hinda tuli maksta Kremlile sobimatu sõltumatu toimetusepoliitika eest. Kohtumisel uue juhtkonnaga palusid uudistetoimetuse töötajad selgitada, milles eelmine toimetaja süüdi oli. Uue juhi Jelizaveta Golikova vastus oli märgiline: „Kas te autot juhite? Load on? Kui ületate kiirust, siis nõutakse teilt trahvi. Kui valesti pargite, samuti. Aga kui sõidate üle topeltjoone, võetakse juhiluba ära.” Ajakirjanikud palusid täpsustada, kust läheb topeltjoon. „Kust topeltjoon läheb, ei tea mitte keegi,” kõlas vastus.

Sestsaadik on topeltjoon hakanud Venemaal tähistama reegleid, mida pole olemas, kuid mille eiramine võib teile kalliks maksma minna. Olukorras, kus keegi ei tea, kust kulgeb topeltjoon, alustabki oma järjekordset presidendi ametiaega Vladimir Putin. Kui vaadata majandusolukorda, on selge, et riik peab seisakust välja tulema. Tuleb taastada koostöö läänega. Putin ise on teatanud, et riik vajab läbimurret. Aga ta ei ole täpsustanud, kuhu täpsemalt ja mis jõududega tuleb läbi murda.

Mõistagi tuleb läbi murda nii, et ei mindaks üle topeltjoone. Lihtne näide: levivad kuuldused, et tuntud liberaalne majandusteadlane ja endine rahandusminister Aleksei Kudrin nimetatakse kõrgele kohale. Putin usaldab Kudrini, sest just kudrinlik poliitika ja reservide kogumine võimaldas riigil 2008.–2009. aasta rahanduskriisi üsna pehmelt üle elada.