ärgnevas kirjutises viitan ma korduvalt sotsioloog Iris Pettaile, kes on vaieldamatult Eesti suurim asjatundja perevägivalla uurimise alal. Seoses Kohtla-Järve ja Narva veriste sündmustega palus minu büroo temalt kommentaari.

„Kas seda kõike oleks saanud ennetada? Jah, kindlasti,“ kirjutab Pettai. Ta märgib et spetsialisti jaoks eksisteerib üpris palju märke, mis osutavad sellele, et midagi traagilist võib juhtuda just Narvas ja Kohtla-Järvel. Vägivalla poolest kuuluvad need linnad kõige kõrgemasse ohutsooni Eestis. Iga teine Kohtla-Järvel elav naine ja 39% Narvas elavatest naistest on kogenud alates 15 eluaastast vaimset, füüsilist või seksuaalset vägivalda.

Lepitamine on kapituleerumine kurjuse ees

Ka meie riigis tervikuna on olukord tülgastav: 2017. aastal oli 48 tapmisest ja tapmiskatsest 17 seotud perevägivallaga. See ei ole salajane informatsioon, ja ei saa öelda, nagu oleks perevägivalla teema meil maha vaigitud. Seda uuritakse, sellest räägitakse konverentsidel, see on võetud tulevaste politseinike õppekavasse, seda käsitletakse meie massiteabevahendites. Ent seda kõike on lootusetult vähe.

On raske Pettaiga mitte nõus olla. Peaküsimus seisneb selles, millisest paradigmast selle probleemi lahendamisel lähtuda. Eestis valitseb lepitamisparadigma, mille enamik Euroopa Liidu riike on kõrvale heitnud nagu vana kola.