Väga harva võtavad sõna inimesed, kes tunnistavad, et neil on hästi. Hiljuti näiteks julges seda teha üks nelja lapse ema. Selle peale viskus kommentaarium talle kallale ja tõi esile, et ühel ta lastest oli fotol nutuvõru suu ümber. See, mida inimeselt ja riigilt oodatakse, on ideaal, mida pole võimalik saavutada.

Samal ajal pole kahtlust, et eestlased – ka vaesed – pole kunagi elanud nii hästi kui praegu. Kelle või millega siis need inimesed, kes Eesti riigi kohta hukkamõistva otsuse langetavad, meid võrdlevad? Kas nad tunnevad veel mõnda riiki? Ma ei räägi Nõukogude Liidust. Mina näiteks tunnen hästi Saksamaad, kus ma juba kaua elan ja töötan. Tänu oma rahvusvahelistele üliõpilastele tunnen ka paljusid riike, kus ma ise käinud ei ole. Seetõttu võin Eestit nendega võrrelda.

Saksamaal on palgad suuremad kui Eestis, aga näiteks väiksemad kui Soomes. Saksamaal on palju vaeseid lastega perekondi, sellest kirjutavad ajalehed (ja tegu ei ole sisserändajate ega põgenikega, neist kirjutatakse teisi asju). On selliseid, kes tööl käivad ja siiski riigilt igapäevase elu kulude katmiseks abi peavad küsima. On lapsi, kellel ei ole raha klassiekskursioonile sõita. Igal ajal ja igas riigis on osa inimesi vaesed, ükski riik ei saa seda takistada.