Vahetusüliõpilase, praktikandi või vabatahtlikuna välismaal veedetud aeg on hindamatu tähtsusega – sellega nõustub tõenäoliselt enamik 85 000 Eesti elanikust, kes on viimase kahe kümnendi jooksul osalenud Euroopa Liidu haridus- ja noorteprogrammides. Hoolimata sellest, et igal aastal läheb Erasmus+ programmi kaudu teistesse riikidesse õppima tuhatkond eestlast, õpib välismaal vaid 5% Eesti tudengitest. Olen veendunud, et selle põhjuseks pole mitte niivõrd tudengite vähene huvi, kuivõrd välismaal õppimist soodustavate tingimuste puudumine.

Mul ei ole usku kohustuslikesse vahetusõpingutesse ega muudesse õpirännet suurendavatesse riiklikesse sunnimeetmetesse. Ülikoolid saavad ise selle nimel väga palju ära teha, et välismaale õppima minek oleks tudengite jaoks lihtsam ja meelepärasem. Toon välja kolm konkreetset ettepanekut.

1) Välisõpinguteks ette nähtud semester