Ennekõike see erakordselt sümpaatne üksmeel, mida ilmutavad poliitilised jõud. Eesti oludes on ju väga haruldane, et opositsioon ja koalitsioon teineteist sel kombel leiavad ja ühise eesmärgi nimel seljad kokku panevad. Samamoodi oli 1980. aastate lõpus, kui kõik eestlased olid korraks ühel arvamusel: iseseisvust nõudsid nii vanad vintsked dissidendid kui ka nomenklatuuri kuuluvad EKP liikmed.

Muidugi võis ka tollal väita, et inimestel löövad tunded üle pea, nii et igasugused vastuargumendid muutuvad võimatuks. Tõepoolest: inimesi, kes 1988. aasta suvel tulnuks lagedale jutuga, et võtame ikka hoogu maha ja mõtleme veel, teeme uuringuid ja võib-olla neist selgub, et Eestile oleks kasulikum jätkata Nõukogude Liidu koosseisus, ei oleks vaadatud hea pilguga. Omal ajal igati tunnustatud ja lugupeetud akadeemik Gustav Naan proovis midagi sellist öelda ja muutus sedamaid põlatud paariaks. Midagi ei olnud parata, eesti rahvas in corpore tõesti soovis Nõukogude Liidust lahkuda, nii nagu tartlased praegu in corpore ei taha Emajõe äärde tselluloositehast. Kui inimesele soovitakse taskusse urineerida ning ta sellest aust järsult ja pooltargumente ära kuulamata keeldub, kas on siis põhjust teda liigses tormakuses süüdistada?

Nii nagu omal ajal ei viitsitud enam kuulata Moskva aparatšikute tänitamist, ei lähe praegu tartlastele korda Tallinna pintsakute segane sõnum.

Kummaline on ainult see, et vabariigi valitsus, kuhu kuulub ju ometi hiilgavaid populiste, pole rahva meeleolust siiamaani aru saanud ja on võtnud vabatahtlikult omaks omaaegsete Kremli isandate tänamatu rolli. Nii nagu laulva revolutsiooni päevil saadeti Pribaltikumi mässajaid manitsema kõikvõimalikke keskkomitee tarikaid, nii käivad üsna samasugused Tallinna mütakad nüüd Tartus epistlit lugemas. Ainult et täpselt nii, nagu omal ajal ei viitsitud enam kuulata Moskva aparatšikute tänitamist, ei lähe praegu tartlastele korda ka Tallinna pintsakute segane sõnum. Omaenda erakonnad saadavad nad pikalt, nii nagu lõpuks ei allunud parteidistsipliinile ka EKP.

Iseloomulik on ka see, et keegi ei julge otsesõnu öelda: matsid, pidage lõuad, me ehitame selle tselluloositehase Emajõe äärde nagunii! Selle asemel üritatakse lihtsalt aega võita, sokutada piltlikult öeldes see tehas tuppa, külg ees. Samamoodi imbub kõrtsi joodik. Uksehoidja on talle sada korda öelnud: mine koju, sa ei saa sisse! Joodik ei vaidle vastu, aga ära ka ei lähe, konutab kannatlikult ukse taga, lõdiseb ja ootab. Võib-olla vaatab šveitser korraks kõrvale, võib-olla juhtub mingi muu ime? Ja tõesti, järsku avastab uksehoidja oma hämmastuseks, et joodik ongi kõrtsitoas, ta on sisse lipsanud, jõudnud end kärmelt täis juua ja juba tantsib!

Ma tõesti loodan, et ka tartlased peavad vastu, hoiavad oma uksel teraselt silma peal ega lase joodikut tuppa lällama.

Eks millegi sellise peale loodavad ka tselluloositehase poolehoidjad, sellele lootis omal ajal ka Moskva. Et küllap baltlased väsivad, tüdinevad meeleavaldustest ja kõik läheb vanaviisi edasi. Aga ei läinud. Ja ma tõesti loodan, et ka tartlased peavad vastu, hoiavad oma uksel teraselt silma peal ega lase joodikut tuppa lällama.