Eesti Päevaleht avaldab Kaja Kallase viimase panuse debatti täismahus:

Olen näinud Eestit eemalt ja mõistan, et me ei ole siin maailmas üksi. Ka teised tulevad välja uudsete lahendustega. Eesti e-riik vaevleb visiooniküsimuses – kuidas edasi? Jah, meil on toimiv digiretsepti süsteem, seda ei vaidlusta keegi. Aga kas sellest piisab? Kas sellele saame ehitada oma arengu järgmise viie, kümne aasta jooksul? Kui e-tervise süsteemi kritiseerivad nii meedikud kui patsiendid, siis kuidas saame öelda, et see on ainulaadne edulugu ning et ruumi arenguks pole? Minu jaoks on toimiva e-riigi alustala kasutamislihtsus ja efektiivsus, aja ja raha kokkuhoid. E-riik peab olema näoga oma kasutajate poole.

Küsimusega „kuidas edasi“ vaevleb ka e-residentsuse projekt. Kui ühelt poolt riik teeb promo, kutsudes inimesi e-residentideks, aga teiselt poolt pangad neile arveid ei ava, siis on see riigi usaldusväärsuse probleem, millega tuleb tegeleda. Pankadele kehtiv regulatsioon ei saa valitsusele üllatusena tulla ja valitsus ei saa selles kedagi, ka mitte Brüsselit, süüdistada. Küsimus on, kuidas sellise regulatsiooni kontekstis e-residentsusega jätkata. Riik peab olema partner pankadele aitamaks lahendada kitsaskohti, et e-residentsust ka reaalselt kasutada saaks.

On selge, et selleks, et kodanikud ja ettevõtted saaksid osa digitaliseerimisest, peavad olema korralikud ühendused ja selle taristu loomisega peab riik tegelema.

Ettevõtete vähese digitaliseerimise probleemi lahendamiseks ei piisa aga internetist ja selle kasutamise õpetamist, pakkuda tuleb terviklahendusi. Meie ettevõtete mahajäämus tuleneb sellest, et digi (nii konkreetsed tööstuspõhised IKT-lahendused kui e-arved, e-kaubandus, piiriülene veebimüük) ei ole olemuslik osa ettevõtlusest. Teiseks ohustab meie mahajäämust see, et keskmise eesti ettevõtte käibekasv on minimaalne (umbes 1% aastas). Riigi ülesanne on endalt küsida, kuidas neid trende muuta.

Eesti madala sissetuleku lõks on tegelikult laiem kui ettevõtete vähene digitaliseerimine. Odavat allhanget tehes võib tootlikkus olla ka 100%, aga oluliselt rikkamaks ei saa sellest ei töötaja ega riik. Me peame muutuma odavast allhankemaast riigiks, mis ise lisandväärtust toodab. Majanduse arengu jaoks on vajalik, et intellektuaalne omand (nt patent), mis tegelikult raha sisse toob, kuulub meile, mitte välisinvestoritele. Et kõrgest lisandväärtusest hiljem kasu saada, tuleb sellesse investeerida. Iga „targalt“ teadus- ja arendustegevusse investeeritud 1 euro annab 10-20 aasta pärast tagasi 7-10 eurot. Ka just avaldatud Euroopa Komisjoni soovitustes Eestile on välja toodud, et Eesti tootlikkuse aeglane kasv on tingitud tagasihoidlikest tulemustest teadusuuringute, tehnoloogia ja innovatsiooni valdkonnas.

Vastupidiselt etteheidetele ei usu Reformierakond, et riigil puudub vastutus majanduse käekäigu osas. Riigil peab olema terviklik visioon – kuidas teadus-tööstus, digitaliseerimine ja maksusüsteem riigi arengut toetavad. Riik peab endalt pidevalt küsima „kuidas edasi?“ – ainult nii saame me areneda. Digiriigi eelduseks on lihtsus, tõhusus ja kasutamismugavus. Digiriigi edasi arendamiseks peab olema poliitiline tahe. Praegusel valitsusel näib see tahe puuduvat. On selge, et digiriiki peab edasi arendama, see ei ole valmis ja ei saagi kunagi valmis.