Selline teemapüstitus on laiem ja ulatub kaugemale üksnes kahest konkreetsest juhtumist, sest siin tõusetub laiemalt ajakirjanduse vastutuse teema. Kui maksvusele pääseb järeldus, et Mangi ja Oolo õigusi ei rikutud ja ajakirjandus on tegutsenud kooskõlas eetikanõuetega, kas ei tulene siit praktiliselt carte blanche teleajakirjandusele ka tulevikus filmida varjatult ükskõik millist avaliku elu tegelast, korraldada ajakirjanduslikke eksperimente, jne?

Alustagem mõne olulisema põhimõttega. Teadaoleva informatsiooni alusel ei saa väita, et kumbki telesaade oleks tuginenud õigusvastaselt saadud informatsioonile. Mangi juures toimunut salvestasid eraisikud endi õiguste kaitseks, Oologa seonduvat salvestati avalikus ruumis. Ajakirjandus, sh teleajakirjandus, on nn avalikkuse valvekoer, kelle ülesandeks on tuua avalikkuse ette ühiskonnas olulisi teemasid, sh tõsta esile võimalikke õigusrikkumisi ja moraalselt probleemseid olukordi. Seda on kumbki telesaade kindlasti teinud.

Avaliku elu tegelastel peab iseenesest olema kõrgem kriitikataluvuse lävi võrreldes kitsalt eraisikutega. Selgelt on nii Mang kui ka Oolo avaliku elu tegelased, sest kumbki on ennast ise teadlikult ja järjekindlalt avalikkusele eksponeerinud. Telesaated andsid ka võimaluse kummalegi esitada enda seisukohad – kas seda võimalust kasutati, ei ole siinkohal määrav, sest peamine on sellise võimaluse andmine. Milles siis võib üldse seisneda Mangi ja Oolo õiguste võimalik rikkumine?