Ühe põhjuse niimoodi öelda annab Eesti Energia soov osta Baltimaade suurim taastuvenergia tootja Nelja Energia. Ametlikku kinnitust, et Nelja Energia põhiomanik, Norra firma Vardar ettevõtte just Eesti Energiale müüb, veel pole, kuid kahtlemata on meie energiafirmal kõvad trumbid.

Ühest küljest on Eesti Energial ja valitsusel positiivne motiiv teha hea pakkumine: Enefit oleks koos Nelja Energiaga palju toekam börsifirma kui ilma selleta, aktsiamüügist võib saada parema hinna. Peale selle on meie valitsusel müüja „õigele” teele kallutamiseks ka kaudseid hoobasid. Nimelt nuriseb osa taastuvenergeetikuid, et Eesti riik eelistab Eesti Energiat. Andres Sõnajalg, kes Aidu tuulepargi ehitusloa ja Tootsi tuulepargi enampakkumise tingimuste pärast riigiga kohut käib, arvab, et Eesti tuuleenergia turg on riigi tõhusal kaasabil lämmatatud ja Vardari müügisoov võis tekkida just sellest.

Siinkohal sobib meenutada ka uuesti päevakorda tõusnud puidu hulgipõletamist Narva elektrijaama kateldes. See plaan viitab samuti Eesti Energia erilisele kohale Eesti energiapoliitikas – kahjuks halvale, rohepesusse tüürivale erilisusele.

Laias plaanis ei pruugi Eesti energeetikale kasuks tulla, kui igas sfääris tõmmatakse niite eeskätt riikliku Eesti Energia huvides.

Tuuleparkide ja muu tõelise taastuvenergeetika edendamine ei ole rohepesu, ent kas seda on ikka tark teha Eesti Energiat küsitavate võtetega eelistades? Jah, Enefit Taastuvenergia börsile toomise korral saaksid paljud meist oma pensionifondi kaudu selle aktsionäriks ja võiksid veel otse lisa osta. Kuid laiemas plaanis ei pruugi Eesti energeetikale kasuks tulla, kui igas sfääris tõmmatakse niite eeskätt riikliku Eesti Energia huvides. Taastuvenergeetika on olemuselt detsentraliseeritum kui põlevkivi- või tuumaenergeetika. Kui me tahame, et Eestis oleks päris taastuvenergeetikat järjest rohkem, ei tule Eesti Energia huvidest lähtuv energiapoliitika kasuks, sest see peletab teiste investeeringuid ja tapab väiketootjate initsiatiivi.