Nõustuda võib tõesti sellega, et olukord on turbulentne ja suhted Euroopa Liiduga lähevad veelgi pingelisemaks, kuid algpõhjustest arusaamiseks tuleb mõista itaallaste nägemust. Alustuseks tuleb selgeks teha, et praeguses poliitilises kriisis on süüdi Itaalia president Sergio Mattarella, kes omavoliliselt keeldus nimetamast rahandusministriks Paolo Savonat.

Etteheide Savonale oli vaid see, et ta on liiga kriitiline Euroopa Liidu suhtes ja võib tekitada börsidel rahutust. Seega presidendi jaoks ei tähenda demokraatlike valimiste tulemused vähimatki ja ta otsustab ametisse nimetamisel vaid isikliku antipaatia põhjal.

Liiga ja Viie tähe liikumine suutsid hoolimata oma suurtest erimeelsustest ära teha tohutu töö. Suutsid leida erakondade ülese peaministrikandidaadi, kes omakorda suutis moodustada valitsuskabineti. Kuid president otsustas tekitada poliitilise krahhi. Mattarella otsustas teha ettepaneku ajutise tehnokraatide valitsuse moodustamiseks oma heale sõbrale, endisele Rahvusvahelise Valuutafondi juhtkonda kuulunud Carlo Cottarellile. Ei vääri märkimist, et tegemist on läbinisti eurofiilse ja globalistliku isikuga.