Probleem on vägagi tõsine ja ma ei tea enam, kas aega on piisavalt. Aga tean, et me peame tegutsema. Sest loota, et tänavuaastane veidi suurem sündide arv meid lihtsalt sellest august välja veab, on eksitav. Nagu professor oma loos kirjutab - demograafiline auk on selline auk, mille põhjas on omakorda auk. Nagu vetsupotil.

Kümne aasta pärast väheneb sündide arv jälle järsult, sest järsult väheneb ka lastekasvatamise eas meeste ja naiste arv. Kui nendel on sama vähe lapsi kui praegustel vanematel, siis kahaneb sündide arv 10 000-le. Tsitaadi lõpp. Nii hulluks asi päris ei läinud, aga 12 000 sünniga aastas oleme juba leppinud küll. Tegelikult ei tohi sellega leppida ei ühiskond tervikuna, ega meie siin saalis. Sest riiki, keelt ja kultuuri on võimalik läbi aegade kaitsta vaid siis kui on neid, kes seda teha tahavad. Tööturgu ja tööjõupuudust on võimalik reguleerida, näiteks rändepoliitikaga, kuid see on ajutine ning neile ei ole meie riiki tarvis, nemad tulevad tööd tegema. Rahvusriigi püsimiseks on tarvis, et meil sünniks lapsi.

Pika vinnaga poliitika

Rahvastiku- ja sündimuspoliitika on inertsed ja pika vinnaga, mõju ühiskonnas näeme aastate ja aastakümnete pärast, aga otsuseid peame tegema täna, tegelikult oleksime pidanud juba eile tegema. Me peame võimalikult kiiresti jõudma eesmärgini, kus laste põlvkonnad ei ole väiksemad kui nende vanemate omad. Kuigi Eestimaa on imeline koht laste saamiseks ja kasvamiseks siis ainult sellest ei piisa. Maailm on avatud ja väljakutseid palju ning kui sihti ei ole, võib erinevate eesmärkide vahel joostes end ära kaotada ja riikide ja rahvastega võib juhtuda sama, mis inimestega. Peame perepoliitika meetmeid ja lastega seotud kulusid hakkama käsitlema nii perekonna kui riigi tasandil investeeringuna. See on oluline suhtumise muutus.

Kuivõrd meie pered ja ootused on väga erinevad, siis peavad seda olema ka poliitikameetmed. Ühte võluvitsa pole olemas. Esmalt peame vaatama üle olemasolevad instrumendid alates lastetoetusest, vanemahüvitisest, kuni 3-lapseliste peretoetuseni välja. Kõik toimiv tuleb säilitada, üht-teist oleme muutnud juba ka paindlikumaks. Kindlasti tuleb meil ka üht-teist lisada. Teine oluline aspekt on aga see, et meie poolt tehtavad seadused ei muudaks lastega perede olukorda raskemaks võrreldes tänase olukorra ja lasteta peredega.

Oluline osa on kindlasti meie hoiakute muutusel. Uueks normaalsuseks peaks saama vähemalt kolmelapseline pere. Aga see pole vaid konkreetse pere küsimus. Me kõik peame oma käitumises korrektiive tegema, oma laste ja abikaasade tähelepanu pöörama.

Venekeelsed märkavad

Mida ma silmas pean? Paar lihtsat näidet: Minu abikaasa on mitmel korral rääkinud, et kui ta ühistransporti siseneb või väljuda püüab, ühe käe otsas 2-aastane tirts ning kärus jaanipäeval aastaseks saav poiss, siis selle asemel, et inimesed appi tuleks, hakkavad nad pilguga miskit teisest suunast või maast otsima. Ja ütleb, et need, kes märkavad on pigem venekeelsed või ise samasuguses olukorras.

Suhtumisest on mul veel teinegi näide. Mäletan, et oma eelmises ametis maavanemana sain kõne kohalikult ajakirjanikult. Ta uuris, et miks ei leia maavanem aega tulla kohaliku tantsurühma sünnipäevale, isegi parlamendisaadikud on kohal. Ütlesin talle, et sõidan lapsega lasteaiast koju ja tal on süda paha, meil on kolmas peatus. Tol ajal esindas Kagu-Eestit mitu saadikut, kes ei pidanud lastele mõtlema. Ajakirjanik vastas mulle siis, et ta pole niimoodi kunagi mõelnud. Aga tegelikult on see meile igaühele ju iseenesest mõistetav, me pole lihtsalt harjunud sellele nüansile mõtlema. Peame seda ühiskonna tasandil tegema, kui soovime, et peretasandil toimuks mingigi muutus.

Muutused ei sünni iseenesest. Meie siin parlamendis saame teatud valupunktidele osundada ja neid ka lahendada.

Võimalikud lahendused

** Üks võimalik idee, mida arutada on pere- ja lastetoetuste indekseerimine nii nagu teeme pensionidega. Saime küll mõni aeg tagasi sotside eestvedamisel üle aastatepikkusest tõkkest ning tõstsime lastetoetuseid, aga need jäävad õige pea taaskord elukallidusele alla.

** Jätkata tuleb lasterikastele peredele suunatud meetmete arendamist. Maksupoliitikaga peame suurendama maksukoormuse ja maksuvabastusi laste arvust lähtuvalt nõnda, et keskmist palka saav 4-lapseline pere oleks tulumaksust vabastatud.

** Töö- ja pereelu ühildamine. Kuigi meil on töökäsi vaja täna, tuleb mõista, et neid on vaja ka tulevikus. Ehk laste kasvatamine on sama oluline kui töö tegemine.

Pere- ja rahvastikupoliitika siirded jõuavad kõikidesse valdkondadesse haridusest pensionini. Kõige olulisem ehk selle maja seisukohalt: peame demograafiat puudutavad otsused siduma lahti valmistsüklist. Iga erakond hoolib sellest teemast ja igas koalitsioonileppes on midagi, mis peaks aitama meid edasi. See on üks meede nelja aasta kohta, mille toimimist me rohkem usume kui kontrollime. 20 aasta kohta tuleb nõnda viis sammu. Tigu on ka kiirem.

Kuidas seda teha? Kas see on riigikogu alaline komisjon, mis tegeleb iga-aastase analüüsi ja kursikorrigeerimisega? Kas opositsioon ja koalitsioon suudaks koostööd teha, kui asutaksime peaministri rahvastikubüroo? Üks on kindel, vaja on järjepidevat pingutust ning küsimus on ka, kas me enne valimisi, juba järgmiseks aastaks suudame praegusele kursile hinnangu anda, uusi samme astuda.

Priit Sibul pidas ettekande riigikogus, mis arutas täna oluliselt tähtsa riikliku küsimusena rahvastikupoliitikat ja sündivust.