Tartumaale planeeritud tselluloositehase saaga materjali jätkub mitmeks analüüsiks, kirjutan toimetuse palvel arvamuse, mis seis tänaseks paistab. Lugu, nagu paljud teised, algas ju tegelikult suurepäraselt. Olid olemas Eesti investorid, abiks riigireformijad ja paljud muud esmaklassilised tegijad. Plaan oli leida koht, kuhu saaks teha tehase, mille tagajärg, omanikele tulu teenimise kõrvalt, oleks olnud metsa kõrgem väärindamine. Et Eesti ei veaks palki mujale, kus lisatakse väärtus ja saadakse tulu. Ideega on ilmselt kõik nõus. Isegi palk, kodumaa nimel. 

Rahal on ajas väärtus, seega küllaltki loogiline paistab ka ettevõtjate soov liikuda tempokalt. Saamaks vastuse, kas üldse ja kuhu oleks tselluloositehas oodatud. Siiani loogiline. Edasi, nagu ütlevad inglased, tiheneb. 

Tuimus ja ümar jutt vihastas inimesed välja

Valitsus, mis tänaseks on kuulus selle poolest, et sinna ei kuulu õigupoolest keegi seda moodustanud kolmest osapoolest (patuga pooleks Ratas, Reps, Simson siiski), hindas, et kui teha kõike nii kiiresti, et keegi ei saa aru, siis ehk lipsab läbi? Pealtnägijas olnud memorandum, kavatsuste kirjeldus veebruarist 2017 on näide mõtteviisist ja ministrite hilisemast eitamisest. Kui keegi tahab siin näidata näpuga ka ettevõtjatele tasub meeles pidada, et rahva huvide kaitse eest makstakse palka valitsejatele. Palga sees on muuseas ka ei ütlemise tasu, kui asi ei klapi.