Tõenäoliselt käib keegi praegugi Moskvas ringi, ordenid rinnas, sest Boriss Berezovski 2013. aasta surm suudeti vormistada enesetapuna. Kuigi kindlaid fakte selle kinnituseks ei ole, oli Kremli saladuste ühe parima tundja ootamatu surm pehmelt öeldes kahtlane.

Endise GRU agendi Sergei Skripali ja tema tütre Julia tänavune mürgitamine on teine selline lugu. Ordeneid selle eest vaevalt pudeneb, sest esiteks jäid ohvrid ellu ja teiseks kaasnes suurem rahvusvaheline skandaal. Kuid tasub küsida, kas kõnealusel juhul polnud skandaal juba esiti eesmärk.

Briti võimudel on aastakümneid kogemusi KGB ja teiste nõukogulike luureorganite mürgitamisjuhtumitega. 1978. aastal mürgitati Georgi Markov ritsiinikuulikesega, 2006. aastal Aleksandr Litvinenko polooniumiga ja nüüd siis Skripalid närvimürgiga novitšok.

Kuid kunagise KGB masinavärgi mürgitamiste ja palgamõrvade juured ulatuvad kaugele ajalukku. Mürgilabor olevat alustanud tööd juba 1921. aastal, mürke on kasutatud poliitiliste vastaste kõrvaldamiseks. 1940. aastal Mehhikos oli Lev Trotski kõrvaldamiseks küll lihtsam kasutada „argisemat” tööriista, jääkirkat. Ent 1957. aastal kasutas KGB juba mürkgaasi, et tappa üht Ukraina vastupanuvõitluse juhtkuju Lev Rebetit, 1959. aastal jällegi tsüaniidgaasi, et tappa Stepan Banderat.