Mina ei oska Edgar Savisaare kohtusaaga lõpus küll midagi kurba või sobimatut näha. Vastupidi, just kohtupidamise jätkumine oleks olnud piinlik ja mõjunud hävitavalt kohtu autoriteedile. See oleks olnud ju selge tsirkus. Mida sisulist siis seni saavutati? Savisaar kord tukkus, kord magas sügavalt. Kord nõudis patja, kord laskis endale kutsuda kiirabi. Ajakirjanikud ja fotograafid kogunesid kohtusse peamiselt selleks, et näha ning rahvale teada anda, mida vanameister sedapuhku kohtuniku töö takistamiseks välja on mõelnud. Ning see komejant oleks jätkunud lõputult, aastast aastasse, ühest kohtuastmest teise – muidugi juhul, kui üldse oleks esimesest astmest kaugemale jõutud. Mis on väga kahtlane, arvestades protsessi senist tempot. Seega oli täiesti loomulik, et kohus taolisest jamast väsis ning süüaluse kohtust välja viskas. Nii nagu hambaarst kihutab oma kabinetist välja hüsteerilise patsiendi, kes kangekaelselt keeldub suud avamast, vingerdab, viskleb ja kiljub. Sellisega pole midagi peale hakata, mingu ja elagu oma katkiste hammastega, kui talle sedasi rohkem meeldib.

Haigused võivad tabada igaüht, aga räbaldunud mainega marginaaliks muutumine on ise välja teenitud.

Sest ega Savisaart siis süüdistustest vabastatud. Vastupidi, ta ei saa enam ennast nende eest kaitsta. Tal pole enam kunagi võimalust oma süütust tõestada.

Tegelikult peaks just see olema kohtu alla sattunud inimese põhiline mure – veenda kohust selles, et kõik tema vastu esitatud süüdistused on alusetud. Pälvida õigeks mõistmine ja taastada oma hea nimi. Eesti lähiajaloost on teada mitu säärast protsessi, mis lõppesid süüdistatavate võiduga – meenutame näiteks Siim Kallase õigeks mõistmist 10 miljoni dollari afääris või rublatehingus osalenuid. Nemad kõndisid kohtutee rahulikult lõpuni ja mitte keegi ei saa neile enam midagi ette heita. Aga mis oleks juhtunud, kui nad oleksid võtnud kohe protsessi algul arsti käest sinise lehe, takistanud igal moel kohtu tööd ja tegelenud üksnes menetluse venitamisega? Siis kestaksid need protsessid võib-olla siiamaani ja kahtlus püsiks.

Millegipärast valis Savisaar just nimelt selle tee. Muidugi, küllap ongi tema tervis kehv. Aga ka haige inimese prioriteet võiks olla taastada oma hea nimi ja lükata ümber ülekohtused süüdistused. Mida kiiremini see sünnib, seda parem! Selle asemel pigistati suu kinni. No jäägu siis nii, kohtul on muudki teha, kui ühe tõrksa vasikaga võidu joosta.

Ja las Savisaar saab pealegi tagasi ka temalt konfiskeeritud sularaha, vahet pole. Kurvastamine selle üle, et süüdlane pääseb karistusest, on arusaamatu. Iga inimene peaks ju mõistma, et karistus on ammu käes – ja ma ei mõtle siin loomulikult Savisaare viletsat tervist. Haigused võivad tabada igaüht, aga räbaldunud mainega marginaaliks muutumine on ise välja teenitud. Kurb, aga mis parata. „Iga mees on oma saatuse sepp ja oma õnne valaja,” lauldakse „Viimses reliikvias”. Mis kättemaksu siin enam nõuda ja igatseda…

„Sõrmuste isanda” lõpus on stseen, kus Frodo keelab teistel kääbikutel tappa haletsusväärseks kerjuseks muutunud Sarumani, endist võimsat võlurit.

„Las ta läheb,” ütleb ta.