„Sisserännanutel“ olevat liiga suur mõju meie riigi poliitikamaastikul. Kahjuks 25 aastaga ei ole midagi muutunud. Venekeelsetesse suhtutakse ikka nagu võõrkehadesse ja riiklusele potentsiaalselt ohtlikesse. Kahju, et osa poliitikutest ei mõista, et maailm ja ka ühiskond on muutunud ja uus aeg nõuab uusi ja paindlikke lahendusi ning positiivset hõivamist ja kaasamist. Kahju, et endiselt sildistatakse inimesi omadeks ja võõrasteks ja nähakse igas hallipassimehes vaenlase kuju või „rohelist mehikest“.

Võimalik, et veerandsada aastat tagasi oli „kodakondsusetuse institutsiooni“ sisse viimine sunnitud samm tugevdamaks lapsekingades riikluse ja põliselanike staatust. Võimalik, et see andis tollal eestlastele võimaluse tunda ennast lõpuks ometi peremeestena oma maal. Kuid nüüdseks peaks ju see ebakindlus võõraste suhtes olema ammu juba kadunud. Keegi ei taha võtta eestlastelt õigust otsustada selle üle,  kuidas elada ja olla oma kodumaal. Mina arvan, et on aeg saada aru- siin elavad venekeelsed inimesed ei ole oht, vaid võimalus koostööks. Seda enam, et venekeelsed soovivad seda sama mida eestlasedki- elada stabiilses, rahulikus, edukas ja majanduslikult heal järjel riigis.