Olukord Eesti poliitikaväljal on kummaline: valitsuspoliitikud ja opositsioon ei pea parlamendis ega kohaliku võimu tasandil argumenteeritud debatti, vaid purelevad mõne meedia tähelepanu köitnud detaili kallal. Meedia piirdub üldjuhul emotsionaalsete hoiakute võimendamisega, mistõttu suur pilt paistab olevat kogu ühiskonna silmist kadunud.

Samal ajal on ühiskonnas kasvanud ootus, et kuskilt kõrvalt või kaugelt tuleb keegi, kes teab võlusõna, mis muudaks meie riigi paremaks, arukamaks ja rahvale südamelähedasemaks. Kas seda ootust kehastab võlukepikesega eurohaldjas, rahameeste reformiklubi või Eesti 200 maski taha varjunud seltskond, ei olegi tähtis, sest arutluse jaoks välja valitud paketid on põhimõtteliselt sarnased. Juba arvutatakse riigikogu suurust ja ministrikohtade arvu. Tegelikult aga peame kõigepealt selgeks vaidlema, millised on Eesti ees seisvad põhimõttelised valikud.

Maailm muutub praegu kiiremini, kui jõuame ette näha. Saabumas on megariikide ajastu, kus ka Saksamaa ja Prantsusmaa hakkavad end tundma ohustatud väikeriikidena. Kõige kindlam viis selles muutumises püsti jääda on ohtudele silma vaadata. Selleks, et liikuda edasi iseolemise teel, mille valisime sada aastat tagasi, peame julgema muutuda. Peame kuulama üksteise häält ja tabama uuesti tasakaalutunde, mis on meid seni üle ajakuristike kandnud.