Alustame lasteaiakohtade piisavusest. See kümmekond aastat tagasi kohati väga terav olnud probleem on järk-järgult paranenud, eriti nelja-aastaste ja vanemate laste puhul, kellest käib lasteaias üle 90%. Kuid alati ei ole asukoht eriti sobiv ja ka lasteaedade kvaliteet on väga erinev. See ja lasteaialaste arvu kuni 10% võrra suurenemine nõuaks enne uue kohustuse kehtestamist korralikku lasteaedadesse investeerimise programmi.

Teiseks tuleks valitsusel leida rahaline kate lasteaiakulule. Kui riik teeb lasteaias käimise kohustuslikuks, peavad lapsed saama seal käia kohatasu ja soovitatavalt ka toiduraha maksmata. Samasugustel tingimustel nagu koolis.

Kvaliteedi ja kättesaadavuse paranedes toodaks osa praegu kodus hoitavaid lapsi lasteaeda ka ilma kohustuseta. Alustage reformi õigest otsast, lugupeetud haridusminister.

Kolmandaks tuleks lasteaiateenuse kvaliteeti ühtlustada ja parandada. Idee, et lasteaias parandatakse laste sotsiaalseid oskusi, märgatakse varakult erivajadusi ja sotsiaalseid puudujääke ning pakutakse tuge ja abi, on teoorias ilus. Aga praegune tegelikkus on suurte rühmadega lasteaiad, kus arglikumad lapsed võivad saada hoopis sotsiaalse trauma. Ühtlasi valitseb eripedagoogide, logopeedide ja vähemal määral isegi tavaliste lasteaiaõpetajate puudus.

Kui lasteaiakohtade juurde ehitamiseks ning kohatasude ja toidukulu katmiseks läheb vaja eelkõige raha, siis kolmanda probleemi lahendamiseks kulub ka hulk aega. Eripedagoogide, logopeedide ja lasteaiaõpetajate vajalikul hulgal juurde koolitamine võtab aastaid. Ja selleks, et selle töö valiks rohkem inimesi, tuleks lasteaianduses jõuliselt palku tõsta.

Ei oleks õige kehtestada lastele ja lapsevanematele uut kohustust, ilma et parandataks lasteaiateenuse kvaliteeti ja kättesaadavust. Ent kvaliteedi ja kättesaadavuse paranedes toodaks osa praegu kodus hoitavaid lapsi lasteaeda ka ilma kohustuseta. Alustage reformi õigest otsast, lugupeetud haridusminister.