Ma istun ja tajun, milline privileeg see on. Ma tajun, kuivõrd ei ole see iseenesestmõistetav, et saan seda täna teha – vaadata helesinistest õhupallidest pisaraid vaba Eesti pealinnas päikselisel väljakul. 

Ma kõnnin neist õhupallipisaraist läbi ja mõtlen, kui oluline on, et need ei ole mustad nagu sünge surm või punased nagu veri. Või punased nagu selle kuritegeliku riigi ja võimu lipp, mille tõttu see pisarainstallatsioon täna üles on seatud.