Varasematel kordadel on selliste inimeste osakaal talvel, kui erakonnad valimiskampaania täie hooga käima panevad, vähenenud ja jäänud 15–20% juurde. Küllap väheneb erakonnaeelistuseta inimeste hulk ka sellel korral, aga kes nende poolehoiu võidab – vanad jõud, mõni uus jõud või saame hoopis erakordselt väikse osavõtuga valimised?

Praegu on kõige reaalsem kandidaat uue jõu rollis MTÜ Eesti 200, kes on nüüdseks ametisse pannud küll tegevjuhi, aga otsust, kas parlamenti ka pürgitakse, pole ikka veel tehtud. Eesti 200 asutajaliikme ja tegevjuhi Henrik Raave sõnul luuakse praegu valmidust teha sügisel lendstart, kui liikmete otsus tuleb jaatav.

Ega vanad erakonnad neid kiirustama sunnigi. Reformierakonda on pärast kevadist Kaja Kallase juhiks valimist tabanud otsekui peataolek. Kallas tegutseb endiselt poolenisti europarlamendis ja viimasel ajal on raske isegi aru saada, kas keegi Reformierakonda ka juhib ja kuhu.

Oravate õnneks on nende pearivaal Keskerakond ebakindel ega paista silma millegagi, mis võiks võita ebaproportsionaalselt paljude eelistuseta inimeste poolehoiu. Sügisesele kiirendusele mõeldes tuleb mõlemal erakonnal arvestada sellegagi, et nende rahaline olukord on viletsam kui eelmiste valimiste eel.

Väikesed vennad IRL ehk Isamaa ja SDE on viimasel ajal olnud kahest suurest aktiivsemad – SDE püüdis enda võrku Marina Kaljuranna, IRL muutis nime Isamaaks. Ent märkimisväärse populaarsuse tõusu üle ei saa rõõmustada kumbki. Eriti kriitiline on endiselt 5% lävel kõõluva Isamaa olukord, ainult Vabaerakonnal ja rohelistel on toetajaid veel vähem.

Kas sellises olukorras võiks valimised võtta hoopis EKRE, kelle toetus kasvas juunis 18%-ni? See on vähetõenäoline, sest EKRE vaateid jagavate protestihäälte hulk pole lõputu. Paljud rahulolematud ootavad mingit muud, seni olematut alternatiivi.