Tuletame hakatuseks meelde, et 2015. aasta teises pooles, immigratsioonikriisi haripunkti ajal ütles Euroopa Komisjoni rändevolinik Dimitris Avramopoulos otse välja, et hoidmaks ülal Euroopa Liidu majandust, on järgneva paari aastakümne vältel vaja ligikaudu 70 miljonit uut immigranti. Eesti meedias ei leidnud tema sõnad kõlapinda. Küllap arvati toimetustes tüüpiliselt, et ega see ju Eestit puuduta – kes meile siia ikka tulla tahab, ilm on külm, ja nii edasi. Kuid rändevoliniku sõnad on olulised, sest see ongi Euroopa Komisjoni arusaam meie liidu, see tähendab siis ka Eesti tulevikust.

Selleks, et hoida ülal vananevat ühiskonda, sotsiaalsüsteemi ja praegust majandusmudelit, on europoliitikute arvates vaja importida immigrante. Kust? Eelkõige Lähis-Idast ja Aafrikast, kus on toimumas demograafiline plahvatus, mille lööklainet üritab Europa Komisjon niiöelda enda kasuks pöörata.

Vestlustes Lõuna-Euroopa tipp-poliitikutega olen korduvalt kuulnud, et “me vajame neid migrante, sest meie sündivus on madal”. Selmet keskenduda probleemi põhjustele ja otsida võimalusi, kuidas eurooplaste sündivust suurendada, valitakse hetkel mugavam lahendus. Immigrantidega võib majandust lühiajaliselt käimas hoida, kuid pikemas perspektiivis tähendab võõra kultuuri ja religiooni importimine euroopaliku kultuuri ja traditsioonide hävingut.

Mis on kõigel sellel pistmist suveräänsusega? Rändekriis näitas hästi, kuidas liikmeriikidele surutakse peale kvoodid, millest keeldumisele järgnevad Brüsseli sanktsioonid. Kvootide kehtestamisega viiakse kogu migratsioonipoliitika Euroopa Komisjoni valdusse ning sellega võetakse ära liikmeriikide õigus kontrollida ise oma sisserändepoliitikat. Praegu veel võime Eesti valitsustele heita ette seda, et nad on kehvad läbirääkijad ja löövad Brüsselis kulpi kõigile direktiividele, sest „muidu meie liitlased ei mõista meid“. Alati on kergem käia peremeeste suuniste järgi kui eesti rahva õiguste eest võidelda.