Loomulikult mõistan hukka selle, kui arst müüb oma patsientidele mistahes sobimatuid ravimeid, olgu need siis tavaravimid või homöopaatilised. Samuti väärivad ühemõttelist taunimist juhud, kui patsient arsti tegevuse või tegevusetuse tõttu rängalt kannatab, olgu see siis homöopaatiline või nn klassikaline meditsiin.

Ent paraku jääb ajakirjanduses vastuseta küsimus, miks üldse on mõni perearst homöopaatilisi preparaate patsientidele müünud? Miks ei saa inimesed neid Eestis kusagilt osta ja miks me oleme ainus riik Euroopas, kuhu ei saa homöopaatilisi ravimeid isegi tellida?

Mis üldse on homöopaatia? 18. sajandil avastas sakslane Samuel Hahnemann, et kui ta tarvitas tervena teatud ravimtaimi, tekkisid tal mürgistussümptomid. Hahnemann kirjeldas mürgistuse sümptomeid ja kui tema juurde tuli samade nähtudega patsient, siis kasutas ta sümptomite raviks sedasama ravimtaime. Niisiis leidis ta, et sarnane ravib sarnast.

Toona ja küllap aegajalt praegugi on probleemiks see, et inimesed võtsid liiga kangeid ravimannuseid. Saksa arstid hakkasid toimeaineid lahjendama ja mida rohkem lahjendati, seda paremad olid ravi tulemused. Imeväiksed loodusliku mürgi annused mitte ei ravinud ise haigust, vaid stimuleerisid immuunsüsteemi reageerima ja aktiviseeruma.