Juuni algul keelas Venemaa 20-l „Eesti eriti russofoobselt meelestatud poliitika- ja ühiskonnategelasel” (see on ametlik formuleering) riiki sissesõidu. Tänapäeva diplomaatiliste suhete kontekstis mõjub pretsedendituna, et teiste seas pandi nimekirja ka ekspresident Toomas Hendrik Ilves.

Eesti meedia arutab teemat juba laialt. Mina tahaksin pöörata tähelepanu termini absurdsusele. Mõelgem, keda võiks tegelikult nimetada russofoobideks.

Phobos tähendab vanakreeka keeles hirmu. Sellepärast tundub Venemaa sissesõidukeeld täiesti mõttetu. Kes küll tahaks sõita riiki, mis tekitab hirmu? Veelgi absurdsemalt mõjub asjaolu, et nimekirjas on terve hulk venekeelseid Eesti kodanikke, kelle kohta on võimatu öelda, et nad kardavad vene keelt ja kultuuri.

Näeme, et Kreml annab russofoobia mõistele hoopis uue tähenduse. See on ka täiesti ilmselge: nimekirjas figureerivad isikud suhtuvad üsna kriitiliselt putinliku Kremli imperialistlikku poliitikasse. Just sel põhjusel Venemaa võimud neid russofoobideks tituleerivadki.

Putin, see on riik

Erinevalt demokraatlikest maadest, kus võim valimistel pidevalt vahetub, samastab Venemaa võim end riigiga tervikuna. Tuntud on Kremli ametniku Vjatšeslav Volodini ütlus: „On Putin – on Venemaa, pole Putinit – pole Venemaad.” Sellepärast peabki Kremli propaganda sanktsioone, mille lääneriigid on kehtestanud praeguse režiimi tegelastele (näiteks Magnitski nimekirjas olevatele) isiklikult, kogu vene rahva vastu suunatuks.

Seejuures saavad niisuguse poliitika ohvriteks harilikud venemaalased. Näiteks keelustasid võimud 2014. aastal kättesaadavate ja kvaliteetsete Euroopa toiduainete impordi. Võimuesindajaid endid see ei puuduta, sest neil on piisavalt raha ja võimalusi, et mis tahes keeldudest mööda pääseda. Venemaal on juba käibel suurepärane nali: „Kuidas vastab Kreml lääne uutele sanktsioonidele? – Pommitab Voroneži!”