On ainult üks „väike” viga: terviseamet pole püstitatud eesmärkidele sammugi lähemale astunud. Vähe sellest, igapäevatöös paistab amet need eesmärgid sootuks unustanud olevat. Kuidas muidu on võimalik, et terviseamet neile Soome kolleegidelt laekunud infoga mitte midagi peale ei hakanud? Milleks panna raha IT-süsteemide ja infovahetuse arendamisse, kui tervishoiukorraldajad infot tegelikult ei kasuta?

Nii terviseametist, sotsiaalministeeriumist kui ka arstide liidust põhjendati Soome terviseameti otsuste tähelepanuta jätmist sellega, et enamasti on Eesti arstide nõrk koht vähene soome keele oskus, mis Eestis töötamist ei sega. Nii on, aga mitte alati ja pealegi polnud kõnealused asutused ise enne töökeeldude ja piirangute täpsemate põhjuste vastu huvi tundnudki. Praegu töötab 13-st Soomes patsientidele probleeme tekitanud arstist kuus jälle Eestis. Tööandjad ei tea, mis neil Soomes juhtus, või pigistavad selle ees arstide nappuse tõttu silma kinni. Näiteks täieliku Soomes töötamise keelu saanud Viktoria Pronevitšit nimetas talle siin asendusarsti tööd andva Kalamaja perearstikeskuse juht mitme teise arstiga võrreldes „täielikuks professoriks”.

Terviseameti passiivsust seletab, aga ei vabanda see, et arstile välisriigis määratud keeld või piirang ei kohusta siinseid ametnikke midagi ette võtma. Sisuliselt on arstidel võimalik Eestis töötamise õigusest ilma jääda ainult vastava kohtuotsusega. Seda tuleb muuta. Oleme nõus arstide liidu tegevjuhi Katrin Rehemaaga, kelle arvates tuleb Eesti seadusi muuta, kui need tõesti ei võimalda arstide välisriikides saadud töökeelde arvestada. Kindlasti peab ka terviseamet muutuma aktiivsemaks ja tervishoiutöötajate pädevuse vastu praegusest palju suuremat sisulist huvi tundma.