Tulevik vormub alati unistustest. Viimased aga on mõistusega hoomamatud – on aegu, kus must masendus ei luba üldse millelegi loota ja siis jälle aegu, kus „kõik peerud kahel otsal lausa löövad lõkendama” ja unistused matavad enda alla tegeliku elu närususe.
Huvitaval moel kehtib see nii iga üksiku inimese kui ka ühiskonna tasandil. Eesti rahvuslik armumine taamalt lähenevasse vabaduse printsi tõi kolmekümne aasta eest meie hällidesse 25 000 uut ilmakodanikku. Kümme aastat hiljem, oma saatuse peremeestena ja rahalises väljenduses üle kolme korra rikkamana, jagus meie tulevikuusku vaid 12 000 lapsele.
Selle üle on palju ja targalt targutatud, ent ega selget arusaamist sellise käitumise põhjustest ei ole. Võib-olla ei saagi olla ja võib-olla ongi hea, et ei ole. Muidu hakatakse igasugu iibekasvatamise valemeid ja mehhanisme peale suruma. Las see ollagi väike saladus nii isiklikul kui ka rahvuslikul tasandil. Saladus, mille sisu üle me ometigi ise otsustame.